Siem Reap (28-30.09.2014)

28.9

Hommikul alustasime Paksest sõitu suure bussiga Cambodia poole. Istusime kolmekesi tagumises reas, ruumi oli lahedalt ja õlu maitses hästi – nagu klassiekskursioon! Esimene vahepeatus oli 4000 Island ja siia jäi enamiks bussis olnuid. Mind, Davorit, Le Baguette ja veel 2 tüüpi juhatati nüüd edasi minibussi. Seegi oli väga viis st sain hea koha ja A/C töötas kenasti! Kilomeetrid möödusid kiirelt ja keskpaevaks jõudsime piiripunkti.

Piiriületuse protsessi kohta mul eelinfot väga polnud ja see tähendas, et valmis tuli olla taaskord kõigeks. Ilmselgelt tulevad mängu mingid lisatasud, sest põhjuse leiab ju alati. Ja täna võiks selleks põhjuseks olla „pühapäev“! Lao poolel nõuti templimaksuks (sest oli pühapäev) 2 Ameerikamaa dollarit. Kuna keegi midagi ei öelnud (umbkeelsus) ja juhendavaid viitasid ei näinud, siis hakkasime lihtsalt Cambodia piiri poole jalutasima. Pugesime tõkkepuu alt läbi ja paarisaja meetri pärast olime juba Cambodia piiriputka ees.

2014-09-029

Esimeses kioskis paluti täita ankeet, lisada sellele passifoto (või selle puudumisel maksta $1-2, ehk siis fotot polnud tegelikult vaja) ja maksta viisatasu $25. Vastu anti viisakleeps ja saadeti putkasse #2, kus anti järgmine ankeet ning peale ankeedi täitmist löödi tempel passi ja olimegi ametlikult uues riigis!

Cambodia piirikutka ja Le Baguette

Cambodia piirikutka ja Le Baguette

2014-09-28 11.52.51

Siit jalutasime järgmise minibussi poole, kuid kuna väljumiseni oli veel tund aega ja „juhuslikult“ oli bussi kõrval söögikoht, siis lunastasime esimesed kohalikud õlled. Ja kui me rohkem raha laristada ei soovinud, siis juhuslikult samal hetkel tiksus ka „tund“ täis ning algas sõit Siem Reapi poole. Vähemalt nii me arvasime…

Meiega koos oli turiste kahe minibussi jagu, kuid nagu siinpool kombeks, siis mahutati kõik ühte transpordivahendisse. Enne bussi ronimist tuli üks kohalik vunts meile „ekspresspiletit“ müüma, st selle piletiga sõidab buss mööda uut ja lühemat maanteed. Enda teada ostsime eelmisel õhtul Paksest just sellise pileti, aga noh, ilmselt siiski mitte…

Tee piirilt järgmisesse vahepunkti oli meeldejääv. Minul tekkis paralleel internetis nähtud fotodega „Siberi maanteedest“, mis on läbitavad vaid kuival suvel ning muul ajal lihtsalt rööpas mudaväljad. Mitmel korral käis minibussi põhi vastu maad ja ma olin tõesti üllatunud, et me kuskile kinni ei jäänud ning bussi lükkama ei pidanud. Minu õnneks sattusin akna alla istuma ja sain veidi õhku, sest meile reklaamitud kliimasedamega bussis see loomulikult ei töötanud ja buss oli seest üsna soe. Eriti veel kui seal istub 20 inimest pooleldi üksteise süles.

Peale mitme tunni pikkust väntsutamist jõudsime vahepeatusesse (asukohta ei tea, kuna sel hetkel see mind üldse ei huvitanud ja ei hakanud kaardilt uurima). Siin ilmus taas eikusagilt välja sama ärimees ja hakkas “ekspresspileteid” pakkuma. $10. Mul oli selleks ajaks juba kerge kühvel ees, sest kogu sõit oli meeletult veninud ja minu poolest võtku see neetud $10 kui garanteeritakse, et me jõuame Siem Reapi mõistlikul ajal st kell 10pm oleks hea. Davoril oli teist pidi kopp ees ja tema tahtis vägikaigast edasi vedada ja minna „tavalist teed mööda“. Õnneks muutis ta lõpuks meelt ja saime üsna viimased piletid „ekspressbussi“.

Uus tee oli tõesti uus ja sile ja sirge. Vaid kahe realine, kuid siiski. Buss lendas mööda teed ja isegi A/C pandi toole. Ja Siem Reapi jõudsime kell 11pm! Ja välja lasti meid suvalisel kottpimedal kõrvaltänaval südalinnast üsna eemal. Kuigi piletit ostes korrutati, et südalinna bussijaam yes, yes! Ma polnud üllatunud. Hea, et nutitelefon kaardiga oli! 🙂

Peale minu ja Davori olid bussis veel 7-8 lääne turisti, üks suurem paanikaosakond kui teine. Kolasin seal veidi ringi ja leidsin ühe tuktuki ja palusin tal veel paar tuktuki kokku kutsuda ja nii me sealt liikuma saimegi. Ei saanud neid teisi ju maha jätta. Kurat teab mis nendega seal pimedal kõrvaltänaval juhtunud oleks.

Davoriga olime juba hotelli välja valinud (st selle sain ma tegelikult ühelt Briti tuttavalt, kellega Austraalias kevadel tutvusin), kuid tuktuki mees tahtis hirmsasti komisjoni ja viis meid oma tuttava hotelli. Hotell ise oli kena, suur ja basseiniga, aga seal polnud peale meie vist mitte ühtegi välismaalast ja südalinna oli sealt natuke liiga pikk maa jalutada. Liiga pikk öise linna ja pimedate kõrvaltänavate jaoks, kui pubist tagasi seikled. Ehk siis palusime tal meid nüüd ikkagi soovitud kohta viia, aga paraku ei mõistnud me ühte keelt ja olukord hakkas juba huvitavaks kiskuma. Isegi kerge togimine tuli mängu. Davor oli energilisem, mina olin diplomaat :p Siiski olukord n-ö lahenes ja lasime tal meid lihtsalt rahvarohkesse kohta viia ja seal saatsime ta pikalt ning läksime jala edasi.

Edasi seiklesime hotelli poole. Teadsin vaid selle umbkaudset nime ning et paar tänavat eemal on KFC. Pole just palju infot, aga parem kui mitte midagi. Google Mapsi abil olin eelmises öömajas juba KFC asukoha välja vaadanud ja võtsime suuna sinna. Vahepeal võtsin automaadist $200 – Canadian Bank vms ja käibel on Ameerika dollarid. Hotelli ei olnud muidugi kuskil ja internetti kah polnud. Ja me olime juba üsna väsinud ja öö oli. Istusin ühte jäätisekohvikusse, tellisin uhke jäätise ja küsisin WiFi parooli. Ei jäänud Davoril ja Le Baguette’l kah muud üle kui maha istuda. Tellisin õlled, kuid neil polnud külma. Lippasin üle tee ja tõin sealt kohalikku õlut. 50 senti purk. Sobib! Maitses kah hästi. Jõime ja googledasime Davoriga öömaja. Le Baguette surfas niisama Facebookis. Lõpuks leidsimne umbkaudse hotelli asukoha kaardil – kohe üle tee. Ehk siis Google Mapsis oli vale info. Doh! Ja keegi kohalikest ei teadnud juhatada. Lõpuks üks tuktuk teadis raha eest juhatada. Meil oli siiber ja andsime talle paar dollarit ja sõitsime nagu kuningad ööbimiskohta. Ja see oli ikka üsna eemal sellest KFCst. Nii hea 5-7 min tuktuk sõitu. Aga asukoht oli hea st kohe „pubitänava“ juures. Rabasime kohe sviidi $16 eest ja viisime seljakotid tuppa. Edasi tegime katusebaaris õlled ja läksime linna süüa otsime. Sõime mingi jõe ääres. Suurt ei mäleta, sest olime üsna süsid juba selleks ajaks.

29/9

Järgmine hommik algas edeva hommikusöögiga, ning peale seda läksime jalgrattaid otsima, sest Siem Reapis rollereid turistidele vist ei anta, muidu künnavad kõk templid üles. Kõrvaltänavalt leidsime ühe laenutuse, kus olid mägirattad! Rehvid olid küll kahtlaselt kitsad ja rattad korralikult vatti saanud, kuid meie õnneks jõudsime sinna madalhooajal ja hommikul st saime valida kogu rattapargist parimad.

2014-09-29 11.00.31

Edasi väntasime Angkor Wati suunas, et piletid lunastada ($20 vist). Teel tutvusime väheste vaatamisväärsustega nagu näiteks Angkori muuseum (tegime targalt, et seal enne Angkor Wati käisime – saime veidi taustinfot) ja genotsiidi mälestusmärk ja muud polnudki vist midagi. Sõime teel häid kohalikke tänavasnäkke ja mitu tundi hiljem jõusime piletikioski juurde. Templi ümber on üsna suur ala „turvatud“ st iga templi juurde viiva tee peal on politsei vahiputkad, kus kontrollitakse pileti olemasolu kõigilt heledama nahatooniga tegelastelt.

Väga meeldiv üllatus oli kui kuulsime piletit ostes, et järgmise päeva piletiga saab eelmisel õhtul ühe kindla templi juurde päikeseloojandut vaatama minna. Meie tahtsime loomulikult maksimumi võtta. Paraku oli meil veel üle tunni aja vaja surnuks lüüa. Lahendus polnud kaugel. Suvaline „kiosk“ metsateel ja õllepurgid avanesid! Kiosk oli tegelikult suvaline elumaja/hütt, kus üks kohalik naine lastega toimetas. Aga polnud mingit pikka juttu, naine nägi meid, hõikas „õlu! õlu!“, meie parkisime rattad ja välja tulid külmad õlled!

20140929_162659 - Copy-001

Tiksusime seal hea tunnikese ja võtsime seejärel suuna Angkor Wati poole. Paraku polnud meil õrna aimugi, kuhu peaks sõitma seda loojangut vaatama ja keegi meist kolmest polnud piisavalt taibukas, et piletikioskist seda eelnevalt küsida. Väntasime sisetunde järgi ja ei jõudnud õigesse kohta. Viimaks ühelt töötajalt saime infot, kuid selleks ajaks oli juba loojang käes. Lisaks hakkas vihma sadama. Läksime varju ja sõime kõhud täis heast kohalikust tänavatoidust. Ajaks, mil meie sinna jõudsime, hakati tegelikult kioskeid juba kokku pakkima. Õnneks ühes kohas oldi nõus meile toitu valmistama. Viimaks, kui sealt tulema saime, oli päike juba ammu loojunud ning väljas kottpime. Seda, kui pime tegelikult oli, ei saanud enne aru, kui lahkusime, sest süües olid laual küünlad ja jutt elav. Taskulampe meil polnud ja üsna jamps oli vändata seal 12km kottpimedas. Tee oli väga hea. Just nii LIIGA hea, et kuklas kummitas pidevalt, et kohe tuleb auk ja siis sa lendad! See on ju Cambodia, kus piiril tervitas meid mudatee!!! Õnneks jõudsime elusalt linna. Poest haarasime näksi ja jooki ja väntasime hotelli tagasi. Hiljem läksime katusebaari, tegime mõned õlled ning siis juba ameeriklane (kellega tutvusime Angkori muuseumis) sõnumeeris ja võtsime suuna pubitänavale. Seal möllasime 3-4 baaris ja ühes restos sõin ma midagi nii head, et tellisin lausa teise veel. Ei mäleta mis see oli, aga hõrk see liha oli! Peale pubirallit läksime paariks tunniks magama, et siis varahommikul enne kukke ja koitu templi poole vändata!

20140929_225007 - Copy

2014-09-29 22.01.58

30.9

Hommikul vara-vara hakkasime templite poole väntama. Turistid vurasid meist busside ja tuktukidega mööda ja hea oli, et vurasid, nende tulede valguses oli tunduvaltl lihtsam sõita. Jõusime üsna kiirelt Angkor Wati juurde, sest me oleme ju sellised spordipoisid! Peale meie oli päikesetõusu tulnud „nautime“ veel ümbes 25.926 turisti. Kohalikud tegid äri hommikusöögiga. Hinnad olid üle mõistuse, aga kõik oli lõpuks siiski kaubeldav. Mina ja Davor jätsime söögi hilisemaks, kuid Le Baguette ei saanud lihtsalt muud moodi. Aga ta on ju prantslane. Nad ongi sellised 😀

1 Angkor Wat (5)-002

1 Angkor Wat (17)-001

1 Angkor Wat (8)

Pooled turistid püüdsid päikesetõusus oma National Geographicu aastafotot tabada (mina nende hulgas), veerand uitas mööda templeid ja veerand sõi hommikust. Olles klõpsutanud oma 100 kaadrit, ootasime veidi Le Baguetti järgi ja seejärel liikusime templisse. Jah see on tuntuim seal setest, kuid mind jättis üsna külmaks. Sel polnud üldse midagi viga ja suur ja äge oli ta ja muud jutud, kuid see „miski“ jäi minu jaoks vajaka.

1 Angkor Wat (81)-001

1 Angkor Wat (70)-001

1 Angkor Wat (86)

Peale Angkor Wati väntasime edasi. Kokku oli kavas 4 templit – Angkor Wat, Angkor Thom, Angkor Ei-Mäleta-Nime ja Ta Prohm (siin filmiti Tomb Raideri esimene film ja see oli ilmselgelt põhiline müügiartikkel, suva et siin mingi iidne tempel on eks… Lisaks 2-3 templit, mis teele jäid.

Angkor Thom

Angkor Thom

Angkor Thom

Angkor Thom

2014-09-30 08.50.06 (1)

20140930_085058 - Copy-001

Ootame vihma lõppu

Ootame vihma lõppu

2014-09-30 10.22.19

Kohalikud magavad aega surnuks turiste oodates.

2014-09-30 10.56.56

Tomb Raideri tempel

Tomb Raideri tempel

DSC_0630-001

DSC_0634-003

DSC_0637-001

DSC_0648

Ning päeva lõpetasime loojanguga ühe templi otsas (see, kuhu lootsime jub eelneval õhtul minna), loojang oli väga suvaline. Tihedast metsast eemal-eemal paistis natuke Angkor Wati tippu ja see oli suht kõik. Ei olnud väärt ja tulime sealt kiirelt tulema, et enne päris pimedat linna tagasi jõuda. See ei õnnestunud ja väntasime jälle moblavalgel. Le Baguette oli nüüdseks meil mõlemal täiesti üle visanud ja sujuvalt raputasime ta maha. Jah me olime pahad, aga ta nonstop jama ei jaksa lihtsalt enam kuulata. Rattaid me ei saanud tagastatud, sest kell oli selleks ajaks juba 8pm läbi. See-eest saime ostetud piletid järgmiseks hommikuks väljuvale bussile Battambangi. Pilet tänavalt $4

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s